Suureks ja tugevaks

Viimased päevad on olnud tihedad, käpad tööd täis. Nimelt olen aega sisustanud oma oskuste lihvimisega.  Kõigepealt mainin, et mu füüsiline vorm on tublisti arenenud, võiks öelda lausa, et mitmekordistunud. Teate, täna oli mul juba tunne, et nüüd on mul nelja käpa asemel koguni kaheksa - nõnda lennuka tempoga mõõdan maad. Jooksujalgsed tunnised jalutuskäigud on nüüd juba lapsemäng (kutsikamäng?).
Kui ma suureks kasvan, tahan ma lisaks oma kohevale kasukale ka jõulise muskulatuuriga pilke püüda - teil on, mida oodata!
Juba mõnda aega kuulub minu argipäevadesse ka pisike dressuurinurk, sest arendada tuleb kuuldavasti ka ajupotentsiaali. Hõrgutava maiuse eest olen ma nõus peaaegu kõike tegema. Rõhutan sõna "peaagu", sest mul on loomulikult ka oma arvamus asjadest.

Vahepeal olen ma külastanud ka kahte Tartus asuvat kohvikut. Menüüd mulle küll ei pakutud, aga eriti kihvt oli, et värkendav külm vesi otse laua alla serveeriti. Viskaks ettekandjale selle peale kohe käppa! Lisaks sain loomulikult kõvasti tähelepanu ja kõrvatagant susimist, nii et sabaots 360-kraadiseid manöövreid sooritas. Tervitan siinkohal Cafe Truffe koerasõbralikku personali.

Mr Big Nose, puhkus võrkkiigel

Sõbrad, suured sõbrad

Täna oli ütlemata vägev päev. Tõeliselt suvine ja sõprusküllane.
Nimelt käisime täna maal Hermil külas. Teate, te lihtsalt ei kujuta ette, kui äge bokseripreili see Hermi on. Uhh, lisaks sellele, et ta näeb väga kihvt välja, on tal nii äge iseloom.
Eriti meeldib mulle, kuidas ta püüab ennast väikseks teha, et minuga ühte mõõtu olla - kükitab maha või viskab pikali, nii on eriti mugav mänguvõtteid rakendada.
Mängi, müra, hammusta, sikuta, susi kõrvast ja seda lõputult, sest Hermi on lihtsalt nii suuuur ja nii kiire, et väsimusmärke tal enne mind ei teki.

3,5 kuud vs 2 aastat

Mängime?

Kui hea on omada suurt sõpra, saab väsimuse korral tal lihtsalt seljas pikutada ;)

Puhata ja mängida

Tirimismängud, mu lemmikud

Noo,  mängime ka või?

Sõbrad, väiksed sõbrad

Täna käisme külas väiksel tiigrikarva bokseril, kelle nimi on Kaiser Karlos. Teile teadmiseks, ta on mu sõber, väike sõber.
Lõpuks ometi on vaimustav mürada kellegagi, kes on minust noorem. Täitsa tita, st mina olen oma 3 väärika elukuuga tema kõrval üsna elukogenud, eksole?

Iseloomult ei jää ta mulle alla - enesekindel, lustlik ja sõjakas, nii et müramiseks ideaalne kaaslane. Sikutab, sakutab, lükkab ümber ja mis põnevaid häälitsusi ta teha veel oskas, milline mängulust! Õhtuks suutsin ta nii ära väsitada, et magas teine silmad pahupidi, istu või kukile, täiesti liikumatu.

Kahjuks sõitis Kaiser täna ära oma uude koju ja ilmselt me niipea koos koerusi teha ei saa. Äge bokserikutt oli, saadame tervitused!

Üks mu lemmikuid mänguasju.

Üks mu lemmikuid müramisvõtteid.

Ja loomulikult, mu lemmik bokserikutsikas.

See kuum, kuum suvi

Suvi on mõnus. Saab pehmel murul lustida, ninaotsa heina pista, tunda, kuidas soe tuuleiil mu paksu kasukat sasib. Aga see praegune kuumalaine teeb ikka elu raskeks, eriti, kui üritad päevasel ajal aktiivselt tegus olla. Sellise ilmaga on mu meelispaigaks varjulised nurgakesed ja külmad kivipõrandad.

Ja üleüldse, kas me ei võiks päevasel ajal konditsioneeritud siseruumidesse jääda, palun?

Väljasõit

Maailm on ikka müstiline. Täna kohtusin esmakordselt üüratu veehunnikuga, täiesti otsatu ja ääretu. Hiiglaslik joogikauss? Ei, selgus, et see on hoopis veekogu ja siin on ka teisi asukaid.
Vesi tundus esialgu kuidagi jahedavõitu, aga mida rohkem lustida, seda soojemaks ta läks. Mäkerdasin oma märja valge kasuka mõnusalt liivaseks ja läksin tekile vaarikaid sööma (ei, ma ei ole taimetoitlane, lihtsalt mõnus on õhtul väike gurmeeamps teha).

Esimesed elamused

Esimesed päevad uues kodus sujusid tõrgeteta. Esimesel ööl ei pidanud ma vajalikuks isegi niuksuda. Viisakas härra. Suurem osa päevadest ma esimestel nädalatel magasin ja magama võisin ma jääda loomulikult igale poole ja igas asendis. Pole siis ju alati aega oma pesa üles otsida või õigemini, kes seal pesas ikka pikalt magada tahab, mina hoian seal näiteks parem mänguasju.
Teiseks naudin ma muidugi head toitu. See heli, mis tekib krõbinate kukkumisel metallkausile, lihtsalt paneb süljenäärmed hirmkiirelt tööle, nii et jalad teisest toast ennast kiirelt kausini vudivad.

Esimesed kokkupuuted veega on samuti seljataha jäänud. Nimelt otsustasin ühel õhtul lihvida oma kaevamisoskusi (mis on muuseas juba terjerile kohaselt heal tasemel) ja minu valge kasukas oli seetõttu ehk kõike muud kui valge. Niisiis seisid mul ees pesemisprotseduurid. Esimene kord oli hirmus, uh. Isegi pardivorst, mida pesus pakuti, ei maitsenud hästi. Nüüd ma demostreerisin kõigile, kui kõvasti üks väike westie karjuda suudab. Aga võta näpust, see ei aidanud, mind pesti kisast hoolimata puhtaks. Järgmised pesukorrad möödusid valutumalt ja mine Sa tea, äkki hakkab kunagi lausa meeldima.

Sain endale omanimelise kaelarihma ja peatselt hakati minuga ka rihma otsas jalutamist harjutama. Esialgu puiklesin kangekaelaselt vastu. Rihm kaelas olles tundus oluliselt mõistlikum maha istuda ja vaadata, kuidas mind muudkui kõiksugu hõrgutistega kutsutakse. Astun paar sammu ja istun uuesti, vaat kui tore üks jalutuskäik olla võis. Olgu, peatselt sain aru, et ega mu perega nii naljalt vingepussida ei saa ja hakkasin viisakalt rihma otsas jalutuskäikudel osalema.

Poseerimine on mul juba käpas.