Esimesed elamused

Esimesed päevad uues kodus sujusid tõrgeteta. Esimesel ööl ei pidanud ma vajalikuks isegi niuksuda. Viisakas härra. Suurem osa päevadest ma esimestel nädalatel magasin ja magama võisin ma jääda loomulikult igale poole ja igas asendis. Pole siis ju alati aega oma pesa üles otsida või õigemini, kes seal pesas ikka pikalt magada tahab, mina hoian seal näiteks parem mänguasju.
Teiseks naudin ma muidugi head toitu. See heli, mis tekib krõbinate kukkumisel metallkausile, lihtsalt paneb süljenäärmed hirmkiirelt tööle, nii et jalad teisest toast ennast kiirelt kausini vudivad.

Esimesed kokkupuuted veega on samuti seljataha jäänud. Nimelt otsustasin ühel õhtul lihvida oma kaevamisoskusi (mis on muuseas juba terjerile kohaselt heal tasemel) ja minu valge kasukas oli seetõttu ehk kõike muud kui valge. Niisiis seisid mul ees pesemisprotseduurid. Esimene kord oli hirmus, uh. Isegi pardivorst, mida pesus pakuti, ei maitsenud hästi. Nüüd ma demostreerisin kõigile, kui kõvasti üks väike westie karjuda suudab. Aga võta näpust, see ei aidanud, mind pesti kisast hoolimata puhtaks. Järgmised pesukorrad möödusid valutumalt ja mine Sa tea, äkki hakkab kunagi lausa meeldima.

Sain endale omanimelise kaelarihma ja peatselt hakati minuga ka rihma otsas jalutamist harjutama. Esialgu puiklesin kangekaelaselt vastu. Rihm kaelas olles tundus oluliselt mõistlikum maha istuda ja vaadata, kuidas mind muudkui kõiksugu hõrgutistega kutsutakse. Astun paar sammu ja istun uuesti, vaat kui tore üks jalutuskäik olla võis. Olgu, peatselt sain aru, et ega mu perega nii naljalt vingepussida ei saa ja hakkasin viisakalt rihma otsas jalutuskäikudel osalema.

Poseerimine on mul juba käpas.